Varroa destructor populatsiooni kasv mesilasperes on väga kiire, geomeetriline protsess, mis kontrolli puudumisel võib ühe hooaja jooksul viia kriitilise nakatumistasemeni, kus perel ellujäämisvõimalusi enam ei ole. Üks viljastatud emalest võib mõne kuu jooksul toota kümneid uusi lesti, ja nende paljunemistsükkel on tihedalt seotud mesilashaudme arenguga. Mida rohkem on haudet – seda suuremad on lestade sigimisvõimalused.
Varroa peamine paljunemisallikas on lesehaue. Lesehauekannudes kestab areng umbes 24 päeva – kauem kui töömesilaste haudes (21 päeva), mistõttu on lestadel rohkem aega muneda ja kasvatada rohkem järglasi. Ühes lesehauekannus võib muneda kuni kuus muna, millest koorub keskmiselt 2,2–2,6 emalesta. Töömesilashauekannus elab lühema arenguperioodi tõttu keskmiselt ellu 1,45 tütart. Seetõttu nakatub lesehaue 8–10 korda sagedamini kui töömesilaste haue.
Pärast hauekannust väljumist lähevad asutajalest ja tema tütred foreetilisse faasi, elades lühikest aega täiskasvanud mesilaste peal. Selle perioodi jooksul peavad nad leidma uue sobiva hauekannu, kus uuesti paljuneda. Foreetilise faasi kestus reproduktiivtsüklite vahel võib erineda, kuid keskmiselt kestab see umbes 7 päeva (kõigub 5–14 päeva), kui tarus on haue. Kogu üks reproduktiivne tsükkel, mis hõlmab aega kaanetatud kannus ja foreetilises faasis, kestab ligikaudu 19–22 päeva (umbes 12–15 päeva kannus + 7 päeva täiskasvanud mesilaste peal).
Varroa emalestad võivad läbida järjestikku 3–4 reproduktiivtsüklit. Eksperimentaaltingimustes on täheldatud, et lestad võivad paljuneda koguni kuni seitse korda.
Kolme kuu (umbes 90 päeva) jooksul võiks üks lest teoreetiliselt lõpetada 4–5 reproduktiivtsüklit, kui haue on kogu aeg kättesaadav ja iga tsükkel on edukas.
Seega võib üks lest kolme kuu jooksul, sõltuvalt haue tüübist ja tsüklite arvust, saada järglasi:
• 4–8 elujõulist emalesta, kui 4 tsüklit toimuvad töömesilashaudes (keskmiselt 1–2 tütart tsükli kohta);
• 8–12 elujõulist emalesta, kui 4 tsüklit toimuvad lesehaudes (keskmiselt 2–3 tütart tsükli kohta).
Foreetilise faasi levikumehhanism on veel üks oluline populatsiooni kasvu aspekt. Väljunud täiskasvanud emalestad kinnituvad täiskasvanud mesilastele ja kantakse mööda kogu taru ringi, jõudes nii uute, veel nakatamata hauekannudeni. Lisaks levivad lestad perede vahel mesilaste ekslemise, sülemlemise või rüüstamise teel. Sülem tarust lahkudes võib endaga kaasa viia märkimisväärse osa lestadest – mõnel juhul koguni kuni 50 protsenti kogu taru Varroa populatsioonist. Kuid perre jäänud lestad kompenseerivad kaotuse kiiresti niipea, kui tekib uus haue.
Suurim Varroa populatsiooni kasvuhüpe ilmneb suvel – see on periood, mil tarus on rohkesti nii töömesilaste kui ka leskede hauet. See loob soodsad tingimused paljunemiseks, mistõttu võib lestade arv mõne nädalaga kahekordistuda. Sügisel, kui haue väheneb, kuid talvemesilased on veel arengus, muutub olukord ohtlikuks. Kuna just need mesilased peavad talvituma, võib nende nakatumine isegi väikese Varroa populatsiooniga olla otsustav tegur pere mittesäilimisel.
Populatsiooni dünaamika on tihedalt seotud mesiniku rakendatavate tõrjemeetmetega. Näiteks lesehaue eemaldamine tarust võib märkimisväärselt vähendada lestade paljunemisvõimalusi. Tõhusad on ka haudepausid – looduslikud või kunstlikult tekitatud, näiteks ema isoleerimisega, et lühiajaliselt peatada haudme kasvatamine. Kuna lestad ei saa ilma haudmeta paljuneda, vähendab isegi lühike paus nende populatsiooni. Oluline on siiski ajastus – liiga hilja rakendatud meetmed (kui talvemesilased juba kujunevad) ei hoia peret hukkumisest.