Mesilasperes täidab iga töömesilane vanusest olenevalt erinevaid ülesandeid. Seda nimetatakse vanuseliseks polüteismiks – nähtuseks, mille korral mesilane liigub elu jooksul järk-järgult ühelt ülesandelt teisele ning see toimub väga selge ja korrapärase järjestusena. Need muutused ei ole juhuslikud, sest neid reguleerivad hormoonid, mesilase füsioloogiline seisund ja keskkonnatingimused, eeskätt pere vajadused.
Töömesilase elu algab koorumisega kärjerakust. Värskelt koorunud mesilasel on pehme keha, sest tema kitiinkest ei ole veel täiesti kõvastunud. Seetõttu teeb ta esimestel päevadel kergemaid tarusiseseid töid, näiteks puhastab kärjerakke ja soojendab haudme. Mõne päeva pärast hakkab ta hoolitsema vastsete eest, on õendusmesilane ning toodab mesilaspiima. Edasi, tema keha ja näärmete arenedes, hakkab mesilane eritama vaha, ehitama kärgi, kaitsma pesa vaenlaste eest ning elu lõppfaasis saab temast korjemesilane, kes lendab välja koguma nektarit, õietolmu ja vett.
Nende ülesannete vaheldumist juhivad kaks peamist hormooni: juveniilhormoon (JH) ja vitellogeniin (Vg). Noortele mesilastele on iseloomulik kõrge vitellogeniini tase. Vitellogeniin on valk, mis aitab toota mesilaspiima, tugevdab mesilaste immuunsüsteemi ja hoiab mesilase elujõulisust. Kuniks vitellogeniini tase on kõrge, püsib juveniilhormooni hulk madal. Sel ajal püsib mesilane taru sees ja teeb tarusiseseid töid.
Mesilaste vananedes väheneb vitellogeniini hulk järk-järgult. Koos vitellogeniini langusega hakkab tõusma juveniilhormooni (JH) tase. Juveniilhormoon toimib justkui „lüliti“, mis soodustab mesilasel üle minna ohtlikumatele ja füüsiliselt nõudlikumatele ülesannetele, näiteks valvamisele ja väljalennule. Kui JH suureneb, pidurdab see mesilaspiima eritavate näärmete tegevust ning aktiveerib teisi elundeid (st astelnäärmeid ja lennulihaseid).
Tekib loomulik küsimus: kuidas need hormoonid „teavad“, millal muutuda? Tegelikult ei reguleeri hormoonide tasakaalu üksnes mesilase vanus, vaid ka keskkonna- ja sotsiaalsed signaalid. Üks peamisi selle regulatsiooni mehhanisme on feromoon etüüloleaat. See on justkui sotsiaalne pidurdav feromoon. Seda feromooni eritavad vanemad mesilased mett töödeldes. See tähendab, et vanemate mesilaste eritatavad feromoonid võivad mõjutada nooremaid, aeglustades nende juveniilhormooni (JH) kuhjumist. Nii luuakse peres tasakaal. Kui korjemesilasi (kes eritavad etüüloleaati) on piisavalt, püsivad noored mesilased kauem õendusmesilastena, sest vanemate mesilaste feromoonid pidurdavad JH tootmist ja aeglustavad nende üleminekut teistele ülesannetele. Ja vastupidi, kui korjemesilasi ootamatult väheseks jääb, näiteks osa neist hukkub, napib peres neid „pidurdavaid“ feromoone. Siis hakkab juveniilhormooni hulk noorematel mesilastel kiiremini suurenema ning nad siirduvad varem korjetööle. Nõnda kohaneb pere kiiresti ootamatute muutustega.
Need hormonaalsed muutused sõltuvad tugevalt ka mesilaste toitumisest. Noored mesilased, kes saavad rohkem õietolmu (valke), püsivad kauem õendusmesilastena, sest nende vitellogeniini tase püsib kõrgem. Kui õietolmust on puudus, lähevad mesilased kiiremini korjetööle. See on oluline kohastumus, mis aitab perel raskemaid perioode üle elada.
Seega on töömesilase vanus vaid osa kogu süsteemist. Palju olulisem on organismi füsioloogiline ja hormonaalne valmisolek, mis reageerib tundlikult pere vajadustele ja keskkonnamuutustele. Kõik toimub väga täpselt ja korrapäraselt, kus JH ja Vg toimivad peamiste regulaatoritena ning sotsiaalsed feromoonid täiendava kontrollimehhanismina. See mehhanism on ainulaadne selle poolest, et see võimaldab mesilasperel paindlikult reageerida igasugustele sise- ja välismuutustele. Iga mesilane justkui omab oma „sisemist kella“, kuid seda kella korrigeeritakse pidevalt pere vajaduste, feromoonsete signaalide ja keskkonnatingimuste järgi.