Valge rasvakeha on üks mesilase organismi tähtsamaid kudesid, mis hakkab kujunema juba väga varases arenguetapis. Selle areng algab vastse staadiumis, kui vastset toidetakse intensiivselt emamesilaspiimaga. See kude tekib rakkudest, mis varuvad toitaineid. Rasvakehas on peamiselt kaks rakutüüpi: trofotsüüdid ja oenotsüüdid. Kude kujuneb kõhtmiku piirkonnas, kuid väiksemal hulgal leidub seda ka rindmikus ja peas.
Rasvakeha kujunemine sõltub toidu valgusisaldusest, eriti õietolmust, mis varustab mesilasi põhiliste aminohapetega. Kui vastne saab kvaliteetset valgurohket toitu ja piisavalt energiat, kujuneb tema rasvakeha tugevaks. See on eriti oluline talvemesilaste puhul, sest neil tuleb koguda suured rasvakeha varud, et vastu pidada pea pool aastat rasketes tingimustes.
Valge rasvakeha kahanemine on seotud intensiivse füsioloogilise tegevusega või parasiitsete kahjustustega. Üks peamisi kahjustuse allikaid – Varroa destructor lestad. Need parasiidid torkavad mesilase kitiinkihi läbi ja toituvad otseselt valgest rasvakehast. See ei kuluta üksnes mesilase energiavarusid, vaid nõrgestab otseselt ka tema immuun- ja termoregulatsioonisüsteemi.
Loomulik rasvakeha vähenemine toimub samuti siis, kui mesilased küpsevad ja saavad täiskasvanuks. Näiteks toitjamesilased, kes toodavad intensiivselt emamesilaspiima, kasutavad kiiresti ära oma rasvakeha varud – see on sisemiste ressursside loomulik kasutustsükkel. Kui rasvakeha väheneb liiga vara (eriti Varroa lestade tõttu), muutuvad mesilased lühiealisteks, vastuvõtlikumaks nakkustele ega suuda oma funktsioone tõhusalt täita.
Talvemesilaste puhul on rasvakeha kahanemine eriti ohtlik, sest need peavad ellu jääma kõige kauem – mõnikord koguni 5–6 kuud. Kui nende rasvakeha saab sügisel kahjustada, talvitub pere halvemini ja võib hukkuda enne kevadet. Seega on heade tingimuste tagamine valge rasvakeha kujunemiseks ning selle kahanemise pidurdamine (lestade tõrje kaudu) üks mesinduse olulisemaid eesmärke.