Mesilase organismi rasvkeha ei ole üksnes energiavaruhoidla, vaid ka peret ühendav ainevahetuslik allikas, mis täidab hulgaliselt kriitiliselt olulisi funktsioone. See kude täidab nii üksikisiku kui ka kogukonna tasandi ülesandeid, alates mesilase füsioloogia ülalhoidmisest kuni põlvkondade vaheldumise stabiilsuseni.
Alustuseks tahan rõhutada, et rasvkeha on eeskätt mesilaste metaboolne keskus. Selles toimub valkude ja rasvade süntees, ladustamine ning mobiliseerimine. Rasvkehas toodetakse ensüüme, hormoone ja antimikroobseid aineid. Just see kude sünteesib vitellogeniini (valku), mis vastutab pikaealisuse, immuunsuse ja suutlikkuse eest toita vastseid. Vitellogeniini kontsentratsioon korreleerub tugevalt elu kestusega ning selle vähenemine tähendab kiiremat vananemist ja mesilase surma.
Rasvkeha aitab hoida ka veetasakaalu, sest toodab lipiidikihti, mis vähendab aurumist eksoskeleti pinnalt. Lisaks toimib see soojusregulaatorina, aidates mesilasel külmal aastaajal säilitada püsivat kehatemperatuuri.
Mitte vähem tähtis on immuunfunktsioon. Rasvkeha osaleb aktiivselt mesilase sisemises vastuses nakkustele. Siin toodetakse antimikroobseid peptiide, mis neutraliseerivad baktereid, viiruseid ja seeni. Mida tugevam on rasvkeha, seda suurem on tõenäosus, et mesilane saab nakkusega hakkama ilma pikaajaliste tagajärgedeta.
See kude mängib samuti erilist rolli pere ressursside ringluses. Õendusmesilased, kellel on kõige arenenum rasvkeha, kasutavad selle varusid mesilaspiima tootmiseks, millega toidetakse vastseid. Need moodustavad omakorda mesilaspiimast endale uue rasvkeha – nii toimib bioloogiline reinvesteerimis tsükkel. Kui see ahel katkeb, seiskub kogu pere elujõu uuenemine.
Sügisel, kui kujuneb talvine põlvkond, omandab see ringlus otsustava tähenduse. Kui õendusmesilased on nõrgad ja nende rasvkeha on kahjustatud või kurnatud, ei suuda nad kasvatada elujõulisi, vastupidavaid talimesilasi. Seetõttu hukkub pere mitte külma või nälja, vaid seetõttu, et tal puuduvad füsioloogiliselt sobivad mesilased, kes suudaksid kaua vastu pidada.
Praktilisest küljest peab mesinik tugeva pere hoidmiseks hoolitsema mitte üksnes mesilasemade kvaliteedi, vaid ka kogu pere rasvkeha seisundi eest. Seda saab saavutada:
-
tagades kogu hooaja vältel küllusliku õietolmu- ja valguallika;
-
vältides pestitsiide, mis lõhuvad trofotsüüte;
-
rakendades ennetavat ja sihipärast lestade tõrjet.
Kokkuvõttes ei ole rasvkeha üksnes füsioloogiline kude, vaid pere elujõu allikas. Ilma selle rasvkehata poleks ei talvist põlvkonda, ei mesilaspiima, ei tõhusat immuunkaitset ega mesilaspõlvkondade uuenemist.